Kõik Eestis rõngastatud linnud kannavad reisidokumendina kaasas kirjet “MATSALU ESTONIA”. Mitte et kõik rõngastatud linnud sealt pärit oleks, Matsalus asub lihtsalt Eesti ametlik rõngastuskeskus. Penijõe mõisas paiknev keskus koordineerib kõigi Eesti lindude ja nahkhiirte märgistamist ning kui keegi leiab Eesti dokumentidega rändava linnu, siis tuleks ühendust võtta just Matsalu Rõngastuskeskusega. Olavi Vainu on suure tõenäosusega inimene, kes antud juhul asub uurima konkreetse rõngastatud linnu lugu. Ning tundide jagu lugusid Eesti rõngastamise ajaloost jagas ta meilegi.
Penijõe mõisas leidub nii RMK, Keskkonnaameti kui ka Keskkonnaagentuuri tööruume. Nii mõnigi nimesilt neilt ustelt oli tuttav LIFE-IP “Loodusrikas Eesti” projekti koosolekutest, mis mingil põhjusel tekitas huvitavalt koduse tunde. Üldjuhul võiks aga loodushuvilisele nimesiltidest rohkem huvi pakkuda teisel korrusel asuv väljapanek, mille tutvustus kuulus samuti meie õppeprogrammi. Samas ei jõudnud suurt osa sealsest veel vaadata, kuulata või proovida – peab kindlasti tagasi pöörduma.
Vihm, tuul, temperatuur ning halb nähtavus vihjasid sellele, et algselt õhtupoolikuks planeeritud linnuvaatluse kasutegur on liiga väike ning päev sai lõppenuks loetud. Avasin autoelamu hooaja ning jäin Penijõele veenduma, et linnuvaatluse tingimused on kesised. Samas Haapsallu suunduvad kolleegid avastasid, et põdravaatlusteks see ilm sobib ning fotosaagiks sai viis põtra.
Teine päev oli teoreetilisem, mil õppisime giidiks olemist ning fotograafiat. Täpsemalt ei jaksa kõiki tarkusi sellest edasi anda, niiet kes soovib teada, mis seal räägitakse peab järgmine kord ise osa võtma.
Kolmas päev algas Haapsalu promenaadil ning pärast mitmepäevast pausi sai jälle päikest näha. Kui kõik promenaadilt nähtavad linnud olid leitud ja määratud, suundusime Saunja lahe äärde, et sama protsessi korrata. Viimane koht, mida külastasime oli hallhaigrute koloonia. Kui ma muidu olen harjunud nägema haigruid vee ääres süüa otsimas, siis seal avanes võimalus näha kümneid paare puudel istumas.
Kolmas päev lõppes kooli ruumides, kus arutasime esitatud kodutööde teemal. Nimelt pidime looma tööplaani, et järgmine hooaeg oleksime valmis linnuretki pakkuma. Üldjuhul võeti kursusele vastu neid, kellel hea linnuteadmine või varasem kogemus giidinduse valdkonnas. Minu puhul on mõlemad puudulikud, niiet olin sunnitud mõtlema, mis tugevused mul võiksid olla ning kuidas eristuda. Välismaalt saabuvatele bongarite ees jääksin narriks, seega mõtlesin, et peaks hakkama tehnoloogiasektori inimesi arvutite tagant metsa meelitama. Ning kuna tuttavaid linnuliike on pigem vähe, siis leidsin, et võiks kuidagi huvi tekitada enamlevinud liikide vastu. Peas hakkas loksuma mõte heliretkede korraldamisest, kus binokli asemel (või pigem lisaks) kasutaksime suundmikrofoni ning vaatlustoru asemel paraboolmikrofoni.