Kahlajate arvukuse vähenemise probleemist kuulsin põhjalikumalt esimest korda 2022. aastal “Loodusrikas Eesti” raames toimunud väljasõidul, kus räägiti rannaniitude taastamise tähtsusest. Antud väljasõidu ajal olid kahlajad ise lõunamaades, kuid seekord sain Haeska vaatlustorni, Puise nina ning Haapsalu promenaadi taaskülastusel ka nendega tuttavaks. Lisaks nägime muidugi ka erinevaid vee- ning röövlinde.

Pärast ametliku linnuvaatluste lõppu sõitsin Saunja lahe äärde ööbima, lootuses, et saan sealt huvitavaid helisalvestusi. Kuigi uni oli hea, siis oli võrdlemisi vaikne ja rahulik õhtu ning hommik. Huvitavamate helide seas oli kuulda kühmnokk-luige klähvimist – loodan, et rahulolematuse põhjustaks ei olnud mina.

Hommikul oli kuulda tuttpüttide prääksumist.

Järgmisel päeval läksima pärast koolipäeva kursavend Kauro prindistuudiosse, et ta linnufotode peal veidi määramise kuivtrenni teha. See osa koolivälisest programmist läks hästi, kuid selle järgnenud sarvikpütti otsima minnes leidsime hoopis mustlagle.

Pärast ühist õhtusööki liikusin Variku kanti, lootuses õhtul ja hommikul mõned helid salvestada. Palju aega selleks ei olnud, sest järgmine päev oli väljasõit kell 05.30. Helide leidmiseks tuli mõnikümmend meetrit eemal oleva künka otsa ronida, kus vaikuse asemel oli kosta kaugusest hanesid. Lähemalt oli kosta aga tikutaja häälitsusi.

Köha ei lasknud palju magada, kuid ootusärevus lubatud tedremängu vastu oli suur ning ende ülesajamine ei olnud nii raske kui kartsin. Kui asjad olid koos otsustasin veel kiirelt õues nõlvale ronida, et kuulda, kas midagi huvitavat on kuulda. Lootsin tikutaja õhumängu, kuid kuulsin hoopis kaugusest tedrekukkede kudrutamist, mis tuli sealt suunast kuhu oli plaanis sõita. Veidi maad hiljem nägingi ühte kukke üle tee lendamas ning peatasin auto ja paningi kähku helid salvestama. Teelt oli näha paari kukke, kuigi antud maastik oli künklik ning peidus võis olla neid märksa rohkem.

Üks asi, mida olen linnugiidi koolitusel õppinud – sõitmiseks tuleb planeerida vähemalt 2x rohkem aega kui Google Maps näitab, sest teel võib kõiksugu huvitavat kohata. Seetõttu oli grupiga kokkusaamine ülimalt täpsusega ajastatud – nemad vaatlesid ühte metsise kana, samal ajal kui mina tedrekudrutamist salvestasin.

Koos grupiga jälgisime tedremängu kaugelt põllult. Erinevalt minu planeerimata kohtumisest tetredega, ei olnud seal võimalustki telefoniga mingit fotot saada ning vaatlustoru oli väga teretulnud. See eest sai mängu segamatult ja pikalt jälgida. Tõepoolest huvitav vaatepilt, mis on varajast tõusmist väärt. Üleüldse jäime vist kõik nõusse, et loodusel on varahommikul nii palju pakkuda, et laupäeviti võime varem alustada.